tass on volitatud teatama

et hetkeseisuga jätkan teises kohas ehk siis minu memuaare võib leida aadressilt kangsepp.wordpress.ee. sii ya.

keelekümblust alga

Eilne päev läheb veel ajalukku sellega, et vestlesin kuus tundi järjest praktiliselt ainult hispaania keeles. Nimelt on mu korterinaabril Elil sõber Griselda, kes ei oska inglise keelt, kuid tahaks seda õppida. Me siis leppisime temaga kokku, et hakkame kohtuma ja rääkima hsp ning ingl keeles. Kuna ta on pisut häbelik, siis eile me inglise keeleni kahjuks ei jõudnud, küll aga lobisesime ohtralt hispaania keeles. Või noh, nii palju kui ma üldse olen võimeline lobisema.

Pean siiski tunnistama, et üllatasin isegi iseennast, kuna ma olen tõesti SUUTELINE juba vestlema. Tuletan siinkohal meelde, et kaks kuud tagasi saabusin siia totaalse 0-tasemega ja oskasin ainult öelda: "Tere, minu nimi on Liis, ma olen pärit Eestist ja ma olen ajakirjanik."

Muidugi nõuab rääkimine praegu väga palju energiat ning selleks hetkeks, kui Gris lahkus, olin ma nii väsinud, et ei suutnud isegi magama jääda ja unes nägin ainult hispaania keelt. Aga siiski ma olen rõõmus, sest ühest aiast sai jälle üle hüpatud ning nüüd vast asjad hakkavad jälle liikuma kuhugi suunda. Esmaspäeval liitun Maritiga hispaania keele õpingutes ning loodetavasti paranevad siis ka teadmised grammatikast :)

Lapsukesed tööl on numsikud ja hullud, neljapäeval tegelesin kahe vennaga, kellest üks on seitse ja teine kaheksa ning nad olid väga huvitatud, mis asjandus see Eesti ikkagi on ja kus see ka asub. Ning kuidas siis nii, et meil on jõulude ajal lumi maas. Ega ma muidugi väga palju aru ei saa, mida nad räägivad, kuna nad räägivad ekstreemselt kiiresti. Aga vast kuu aja pärast on juba lihtsam.

Keskmine vestlus kohaliku taksojuhiga

Et taksod on siin üsnagi odavad ning kohati ka ainsad kindlad liiklusvahendid (sest keset ööd üksi bussiga sõitma justkui ei kutsu, kuigi bussid käivad 24/7), kasutan üsnagi palju ka nende teenuseid. Taksojuhid aga on siinmail väga-väga jutukad. Õnneks/kahjuks pole nad väga kõrge fantaasialennuga, mistõttu suurem osa vestlustest nendega on üsna samasugused.

T: Hola! Como estas?

M: Hola! Muy bien, y vos?

T: Bien.

M: viige mind aadressile xxx

T: Kust sa pärit oled?

M: Eestist.

T: Eh?

M: See on üks väike riik Põhja-Euroopas, Skandinaavia ja Venemaa läheduses.

T: Ahaa (tegelikult on näha, et ta ei saanud aru ja teda ei huvita kah). Seal on vist väga külm?

M: Mõnikord on tõesti. Talvel võib isegi -30 olla.

T: Oh mammamia! See on tõesti külm! Mis sa Buenos Aireses teed? Oled puhkusel?

M: Ei, töötan vabatahtlikuna Mataderoses (piirkond BAs), õpetan lastele inglise keelt.

T: Ahaa ja millal sa saabusid?

M: Umbes kaks kuud tagasi.

T: Ja kauaks sa siia jääd?

M: Järgmise aasta märtsis lähen tagasi.

T: Kas sul boifriend kah on?

M: (alati on kasulik leiutada immaginaarne boifriend või väita, et oled abielus) Jah.

T: Kohalik?

M: Ei, ta on Eestis (strateegiline viga).

T: Eiei, see ei kõlba kuhugi! Argentiina mehed on ikka kõige paremad – kui neid oled proovinud, siis ei taha enam mingeid muid mehi mitte kunagi. Pealegi su boifriend on kaugel kah. Kui mina oleks su boifriend, ma sõidutaks sind iga päev Mataderosesse oma autoga.

M: Ei tea nüüd, mulle ikka täitsa meeldib mu oma boifriend.

T: No ma saaks sulle hispaania keelt ka õpetada!

M: Eks ma mõtlen selle peale.

(punane tuli, seisame. Kõrvalolev takso hakkab signaalitama, selgub, et tegemist on vanade sõpradega.

T1: Che boludo!?

T2: Do you speak english?

T1: (naerab. Süttib roheline tuli, sõidame minema, pöörame Corrientese tänavale, kus on palju kinosid ja teatreid))

T: A kuidas sulle Buenos Aires meeldib?

M: BA on väga ilus, palju kultuuri.

T: Jah, Corrientesel on palju teatreid ja kinosid. Sulle kinos muidu meeldib käia?

M: Eks mõnikord ikka.

T: Mis sa homme teed, äkki tahad minuga kinno tulla?

M: Ei tea nüüd, mu boifriendile see väga ei meeldiks.

T: Eino ta ei saaks ju kunagi teada, ta on kaugel!

M: See ikka poleks väga aus. Oi, näed ongi minu tänavanurk.

(maksan sõidu eest ja põgenen).

Sellised lood siis. Enda kujutluses oli kuidagi naljakam see lugu muidugi :)

P.S. Kui keegi oskab soovitada, kas bloggeri jaoks on olemas samasuguseid saite nagu movable type'l, kus minusugused imbetsillid saaksid ise endale kerge vaevaga uue kujunduse teha, siis andke aga teada!

kolin, loodetavasti viimast korda

niisiis, otsustasin vähemalt ajutiselt kolida üle süsteemi, mis on kogu aeg töökindel. ei suuda enam hr vesmaniga maid jagada pidevalt :(
ilmselt kolivad juba tehtud sissekanded ka lähemal ajal üle, kui blog.ee töö minu jaoks ei taastu.

Millega ma siis viimasel ajal olen hakkama saanud? Käisin ära sellises kelmikas kohas nagu San Martin de los Antes, mis nagu nimigi ütleb, asub Andide jalamil. Väga peen ja euroopalik koht, soovitan kõigile soojalt. Arhitektuur on pigem nagu Austria mägikülast ja autojuhid peavad kinni, et jalakäijaid üle tee lasta, selle asemel, et signaalitades gaasi vajutaded üritada sind alla ajada.

San Martinis on hetkel ilus sügis, ehk jõuate veel vaatama. Tegin mõned pildid kah, neid saab vaadata siit. Üldiselt oli tegemist äärmiselt planeerimatu reisiga, ehk siis eelmise nädala esmasp õhtul sain ootamatult sms-i norra tibilt Maritilt, kes elas iiri beibe Heleniga koos mõnda aega. Maritiga olime kohtunud eelnevalt tervelt ühe korra, kui nad Sachi ja Heleniga käisid meil väikesel soolaleivapeol. Ühesõnaga teatas Marit, et sõidab kolmapäeva hommikul kahe kohaliku kutiga Patagooniasse, sest kuttidel on plaanis seal maad osta ja kas ma ei tahaks kaasa tulla.

Esimese hooga muidugi kahtlesin sügavalt, kas ikka tasub. Sest ei või ju iial teada, kas tegemist on normaalsete kuttidega või osutuvad nood hoopis rahahimulisteks pervertideks, kes:
a) löövad meile räigelt külge
või
b) müüvad meid prostituutideks.
Ei või ju iial teada. Lõpuks otsustasin siiski riskida, sest vahuveini on teinekord täitsa tore tarbida.

Õnneks selgus ka, et Guillermo ja Augustin on täiesti normaalsed ja ontlikud härrased, kes pealegi kõnelevad vähemalt kolme eri keelt ning on haritud ja intelligentsed inimesed. (Ei, meil Maritiga ei ole nende kuttidega mingeid segaseid suhteid ega pole neid plaanis ka luua, kuigi ööd on juba äärmiselt külmad ja Kraaxu pidevalt nõutav soojenduskott tuleks tõesti vist juba kusagilt endale krabada)

Üldiselt tahaksin soovitada, et kui teil peaks kunagi Argentiinas viibides peale tulema koduigatsus (ei või ju iial teada), võib vabalt sõita San Martini, Barilochesse või lihtsalt linnast välja pampasse. Pampa on üsna keskmise Eesti külapildi sarnane -- lauge maastik, põld, puudesalu ja lehmad. Siiski tuleb arvestada sellega, et kohalikud ei suuda männil ja kuusel vahet teha ning pihlakas on nende jaoks lihtsalt "suvaline puu".

Niiet väljasõit loodusesse kujunes meeleolukaks ja vahvaks. Eriti meeliülendav oli loomulikult ülejäänute ajupesu, mille tulemusena olin sunnitud ronima hobuse otsa. Järgmise kümne aasta jooksul ma ilmselt seda trikki enam kordama ei hakka, sest juhuslikult ma kardan pisut hobuseid, kui ma pean neile selga ronima. Kõik läks siiski edukalt, hirmuhigi otsa ees ja vaprusevärinad põues, läbisin oma morbiidsel ratsul paari tunni jagu mägiteid.

Järge on ootamas ka postitus keskmisest vestlusest taksojuhiga, ilmselt jõuab see teieni lähimas tulevikus. Kaunist hommikut Eestisse, mina siirdun nüüd voodisse.